Teema 6: Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

 Selles postituses hindan Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform mitu pakutavaid lahendusi copyrighti kohta.

 "20 Years Of Commercial Monopoly"

 Tehnoloogiate üldkasutus ja sellega seotud inimkonna tehnoloogiline areng oli mitu korda pidurdatud ainult seetõttu, et minge "ambitsioonikas" ärimees patenteeris oma leiutist pikale ajale, et kergesti raha teenida. Ülalmainitud punkt proovib seda probleemi sooritada humaansel viisil mõlemate ühiskonna ja äride kohta. 20 aastane patent leiutisele või minge teise asjale pärast publitseerimist on piisav aeg, et sel ajal oleks võimalik raha teenida sellest leiutist ja et sellise leiutise mõju ühiskonnale oli juba selge ehk oleks võimalik juba teistel firmadel oma tootmist hakata.

 "Registration After 5 Years"

 See on samuti positiivne asi, mis soodustaks ausat ja õiget äri. Nagu raamatus juba öeldud, see aitaks korralikult hakata saama nende töödega, millel ei ole autorit, aga lisaks sellele, see võib olla ka kasulik nende leiutiste kohta, mis ei olnud palju edukad viie aasta pärast patenteerimist ja sel juhul autor võiks patendist loobuda ja keegi teine võiks nende leiutist kasut saama jätkata, juba tuginedes eelmise autorite tehtud vigadest teadmistele. Võimalik on ka see, et sellega tuleb ka rohkem bürokraatiat, aga kui inimene tegeleb mingi äriga ja tal on juba kogemus nendes asjades, siis see ei pea olema tõsiseks probleemiks. 

"Moral Rights Unchanged"

 Paberil selline idee kõlab üsna positiivselt, aga tegelikult on sellega seotud asjad natuke keerulisemad. Kindlasti olen nõus sellega, et igal autoril, kelle intellektuaalne omand olid kasutatud teises töös, on seaduslik õigus olla mainitud selles töös, teine küsimus aga, kas sellest piisab? Näiteks on muusika video Youtubel, milliseks oli tehtud teise autorina videojada. Autorit kindlasti mainitakse video lõpus või alguses ja video kirjelduses, aga ainult väike osa nendest inimestest, kes videot vaatasid, läheb edasi uurida teisest autorist, mis oli mainitud. Sarnane olukord ka uurimistööde või artiklidega vikipeedias. Praegu seda probleemi lahendatakse nii, et tööde autorid lihtsalt copyrighti abil võtavad kõiki finantsilist kasumit iseendale, aga see ei ole õige. Siis, kui sellist copyright kasutamist keelatakse, oleks minu arvamusel võimalik teha mingid reeglid, mis määratleksid, mitu korda ja mil viisil autor peaks olema mainitud teises töös, et see ahvatleks kõige suurem osa inimestest uurida teisest autorist ja ei segaks antud tööd.

 Kokkuvõtteks tahan öelda, et selles raamatus on tehtud maksimaalselt head ettepanekud, et copyrighti reeglid tasakaalustada iga Interneti kasutaja jaoks, tuginedes reaalsetele probleemidele. Tulemusena võiks selle raamatu sisu kõvasti muuta ühiskonna veel õiglasemaks.